No job, no worries

Ilusat kolmapäeva!

On häid ja halvemaid uudiseid. Hea on see, et sain saatkonnast vastuse ja tuleb välja, et dokument peab kehtima ainult reisi ajal. Mul millegi pärast on ikka selline arusaam olnud, et mingi aeg peale reisimist peab pass ka veel kehtima. Aga kuna nii pole, siis pole meil kaartide kadumisega midagi hullu, raha laseme Emilianol välja võtta ja tagasi saame passidega. Ryanair tahab dokumentide numbreid õnneks alles Check in-i tehes ja seda me veel teinud pole (14 päeva enne saab seda alles teha).

Mitte nii tore on see, et kuna minu flaieritega pole viimasel aja vist eriti palju inimesi sööma läinud, siis nad otsustasid, et mind pole enam flaierijagajana vaja. See manager ütles seda mulle muidugi meilis ja päeva pealt, mis polnud just väga tore uudis mu rahakotile või peaks vist ütlema päikeseprillide toosile, sest rahakotti mul enam ju pole :D Nüüdseks oli see töö muidugi juba ka parajaks rutiiniks muutunud, mis mulle tähendab parajat piina (olen seda juba ennegi lühikest aega väga rutiinset tööd tehes avastanud, emme teab küll millest ma räägin :D). Tänu sellele ma polnud vist enam ka kõige agaram ja entusiastlikum töötaja ja kui Andra sõnu kasutada siis mõnikord lasin luuslangi. Rahalise seisu kohapealt on see küll kurb uudis, aga muidu oli täna täitsa tore töö asemel randa minna.

Andral oli kool alles neljast nii, et hommikul otsustasime siis randa minna, tuul oli päris kõva ja lained tänu sellele suured. Nägime isegi paari surfarit ja lainelaudureid. Päike on siin juba päris tugev ka, võtsime võib-olla poolteist tundi ja ma juba tunnen kuidas nägu õhetab, ei tea mis õhtul veel on.

Nii võib-olla ei saa aru, aga päris suured lained olid.

Eile käisime ka õhtupoole rannas ja niisama Badalonas jalutamas, sest Andral jäi tund ära ja mina hea sõbrana olin temaga kooli kaasa jalutan, et tal üksi liiga igav poleks.

Rannas

Apelsinipuid on siin palju.

Kõndisime pikast mäest üles ja väsisime ära.

Ilusad põõsad, muidu on siin palju jasmiine nii, et nende megahead lõhna on kõik tänavad täis.

Mingi imelik puu oli.

Eile õhtul polnud peaaegu üldse laineid.

Eile oli ka Sant Jordi päev, mida Eestis tähistati vist roosi ja raamatu päevana, aga mis on alguse saanud siit. Keeltekooli õpetaja rääkis meile esmaspäeval ka legendi, millest selline püha alguse on saanud. Nimelt elas siin Kataloonias kunagi draakon, kes sõi ära meeletuli palju loomi ja inimesi. Siis otsustasid inimsed iga päev ühe endi seast draakonile annetada. See isik valiti loosiga ja ühel päeval osutus selliks siinse kuninga tütar ehk printsess. Kui draakon oli just printsessi sööma hakkamas, ilmus aga välja rüütel ja lõi noa draakoni südamesse. Verest, mis draakonist välja purskas kasvas aga üks roos ja sellepärast kingivadki mehed armastatule sellel päeval ühe roosi. Naised kingivad aga meestele raamatu. Tänu sellele traditsioonile oli eile terve linn täis müügiputksid, kus müüdi roose ja raamatuid ning peaaegu igal naisel, kes vastu tuli oli ka roos käes.

Lisaks tavalistele roosidele müüdi näiteks ka selliseid.

Müügikohad

Nii, nii, millest ma siis veel kirjutanud pole. Keeltekoolis on üks mees, kes alguses tundus et on enda arust lahedalt riides käiv hipster, aga tegelikult paneb vist selga esimesi ette juhtuvaid riideid ja üks kord lihtsalt juhtusid sellised asjad kokku, iga korraga on ta stiil ka muutunud. Eelmine kord oli juba täitsa sportlane, aga vahepealsed etapid olid ikka päris kahtlased.

Linnas olen ma päris palju näinud väga korralikes ülikondades ärimehi jalgratastega sõitmas, selliseid kes Eestis selle pealegi elu sees ei tuleks. Aga siin on muidugi hea jalgratta süsteem ka, nimelt kohalikud saavad vist teha mingi kaardi. Ja siis on kohad kust selle kaardiga saab võtta linna jalgratta ja sõita kuhu vaja ning siis jalgratta samasugusesse kohta jätta. Need on seal kinni nii, et ainult kaardiga saab rattaid lahti teha ja selliseid kohti on päris tihedalt.

Kass on meil juba aru saanud, et kui mängida tahab siis tuleb minu või Andra voodi peale ja kui tahab rahulikult magada läheb Elisabethi juurde. Vahepeal läheb ta täitsa metskassiks ära kui mängib, hammustab ja kriimustab ja saab räigelt vihaseks. Ja kui meist jõud üle ei käi siis läheb paberkotti, mis tal põrandal mängimiseks on ja elab oma viha selle peal välja, sest see ju vastu ei kakle. Aga alati tuleb kohe tagasi, eks tal ole siin katusel üksi vist igav ka, ma arvan et isegi hiiri pole millega mängida. Kui Andra alguses seda kassi ei usaldanud siis nüüd on nad juba päris head sõbrad.

Metskass naabrite katusel, kus ta õige kodu vist on.

Praeguseks on vist kõik, loodetavasti on teil ka juba ilusad kevadised ilmad.

Kaia

Piknikupäeva horror

Meil juhtus täna üks kole asi. Kaia rahakott, kus olid ka minu kaart ja ID-kaart kadus ära.

Kadus ära ühe naise taskusse.

Illustratiivne pilt tänasest

Ütleme siis nii, et need pardipojad olid riided, mida me vaatasime, see naine on Kaia ja see valge hani oli siis see naine kes tuli meile mingit iba ajama ja samal ajal poetas oma ilusa valge käekese Kaia kotti ja võttis sealt rahakoti:)

Küsis igasuguste imelike asjade kohta meilt, nagu näiteks särgisuurused jne. 5 minutit hiljem avastas Kaia, et kõige tähtsamat enam kotis polnud. Poemüüjaga vaatasime veel turvalindi üle ja tõepoolest, see mida me näha saime oli tõepoolest natukene kahtlane. Siis läksime ilusti rõõmsameelselt politseisse kus me avaldused tegime ja siis ma sain natukene oma närve kulutada rääkides ühe toreda hispaania pangatöötajaga telefonitsi inglise keeles, kes mind umbes tund aega suunas eesti panka. Panime enda kaardid kinni.

Meil oli rahakotis ka metroopiletid. Minul oli õnneks üks kord jäänud sellega sõita ehk siis minu jaoks see suur kaotus polnud aga Kaial oli ostetud värske pilet. Väike paanikahoog tabas meid küll kui mõtlesime, kuidas me Barcelonast koju saame aga siis läksime alla metrosse ja rääkisime natukene metroos töötavate inimestega ja nad lasid meid metroo peale ja saime ilusti koju.

Reaalset raha varastati 15 euri mis Kaial rahakotis oli. Mina saan enda passiga koju aga Kaia pass niikaua ei kehti. Ilmselt Kaia elulõpuni siia ei pea jääma, vaid saab taodelda mingi ajutise dokumendi, niiet ta kirjutas saatkonda ja küsis passi kehtivuse ja kõige kohta.

Alguses oli plaanis küll üks kena linnaskäik ja piknik pargis ja hiljem ka purskkaevu show aga näed saime hoopis ühe Barcelona kogemuse ":D"

Mis veel, mis veel...

Meil on ilmad siin väga soojaks läinud. Vahepeal oli lausa nii, et kui kooli kõndisin siis mõtlesin, et viskan pildi taskusse. Väga-väga palav oli ja lausa korra meeltesegaduses tuli igatsus eesti talve järele.

Kõik on roheline, õitseb ja värki. Ja ma olen päris kindel, et ükspäev nägin salamandrit.

Ükskord käisin enne kooli rannas ka ja seal oli isegi palju inimesi ja mõni ujus ka.

Seal Badalona rannas on lahedad rannabaarid ja restoranid kuhu ka kindlasti plaanime minna.

Meie restorani projekti esitlus. Lõime workshop/restoranile graafilist identiteeti.

Teised tegid ka ettekandeid ja üks restoran oli selline, kus inimesed söövad

hämaras ja ei tea mida nad söövad. Meile anti reaalsed näidised, lahe.

See on joogianum kust juuakse üht kanget traditsioonilist alkoholi niimodi kaarega peab see suhu voolama.

Natuke animatsiooni tundidest ka

Kaks rõõmustavat jalgpallifänni

Alguses tundus nagu keeltekoolist midagi külge ei jää aga olen ise märganud, et saan palju rohkem aru millest õpetajad räägivad. Mingi hommik rõdul hommikusööki süües kuulsin ka kuidas kaks meest jutustasid ja ma isegi sain mingist naljast aru mida nad tegid. Väga lahe!

Ükskord keeltekoolis istus mu kõrval naine burkaga kes ei osanud kirjutada tavatähti. See oli nii imelik.
Ilmselt ta on harjunud araabia tähti kirjutama, sest tavatähed tulid tal väga suure pingutuse peale ka sellised kõverad ja tagurpidi. Ma aitasin ka teda natukene:)
Meie kallis nurga-gäng mis koosneb põhiliselt noortest hispaania poistest on ka uusi sõnu õppinud inglise keeles. Kui varem kuulsime nende käest põhiliselt sõnu "hola guapa" ja "hello" siis nüüd on nende sõnavarasse lisandunud "flowerpower", "I love money" ja ükspäev kuulsin ma midagi eriti huvitavat: "lifeflower" ja see võttis meid tõepoolest sõnatuks. Meie oleme nende elulilled.

Kaia lasi enda emal siia saata kama. Meil on tulemas Eesti sööming ja sinna tulevad
Emiliano ja Yigit ja Diego ja me üritame midagi eestipärast neile pakkuda. Ma polnud
100 aastat kama söönud ja nüüd proovisin ära ja mõnus oli seda rõdul süüa Genialistide laulu

 "Ma olen sinu" saatel.

Aga selleks korraks siis kõik ja palju p2ikesepalle t3ile ja et teie valged näod ikka päikest ka näeks.

(Mul pole ID-kaarti aga vähemalt on mul päikesepallid)

Andra

Kas saab veel paremaks minna?

Tsau, tsau, tsau

Nii, nii eile tuli Erasmuse türklane Yigit suurte poekottidega meie juurde ja hakkas kokkama. Me kõik aitasime ka ja lõpuks said valmis igasugused erinevad Türgi snäkid. Seal oli näiteks riivitud suvikõrvits, juustu ja pähklitega või siis mingi selline riivitud porgandite ja jogurtiga asi. Enamusi oli mõnus näiteks saiaga süüa ja neid toite oli väga palju erinevaid (läbivaks elemendiks oli küüslauk, mida Elisabeth igale poole hoogsalt sisse hakkis). Meil on siin juba päris mõnusad soojad ilmad nii, et saime rõdul süüa.
Kui me enne arvasime, et Eestis on selliseid poliitikuid, et hakka naerma, siis peale Diego jutte Belgia poliitikutest ja kuningaperest peab tõdema, et meil on kõik ikka täitsa normaalne. Ta väitis, et praeguse kuninga lapsed on kõik nii rumalad, et neist küll keegi troonile saada ei saa ja rahvas tahaks teha nii, et nende põlvkond jäetaks vahele ja keegi järgmisest põlvkonnast saaks troonile :D

Rosita õlu meeldis Andrale, ta ütle, et see oli natuke nagu punane õlu.

Türgi jook Yeni Raki, mis on selline, et alguses on läbipaistev ja siis lisad vett ja läheb valgeks. Ja see maitseb nagu lagrits.

Andrale tuli teine pakk ka koos väga armsa kingiga Katsilt ja Martalt. Lisaks oli seal suitsuvorsti ja leiba ning Andra ütles, et kui ta need suhu pistis, siis oli lausa maagiline tunne.

Ja eile hommikul tegid Andra ja Diego koos paari grupikaaslasega oma koolitööd ka, hea, et meil ikka selline suur ja mõnus maja on, kus saab kokku saada.

Täna aga oli Barcelonas, El Carmeli tänaval Holi värvifestival, see on India traditsioon ja sellega tähistatakse kevade algust. Algselt oli see festival, millega tähistati head saaki ja viljakat maad. Hindudele tähendab see kevade erksate värvide nautimist ja talvega hüvasti jätmist. Arvestades meie hiljutist täiega sooja ilma siis läks see küll täppi. Päris palju inimesi oli seal ja selleks ajaks kui meie kohale jõudsime olid kõik värvid juba ära müüdud, aga õnneks see polnud mingi probleem. Kõige ees oli lava, kus olid erinevad esinejad ja siis rahvas tantsis ja loopis igal pool värve õhku. Pressisime ennest sinna rahvamassi ja saime kõrval seisvate inimeste käest värve ja üldse pihta värvidega, mida igalt poolt lendas, täiega laheeeee oli see.

Vaene Diego, ajasime ta üles ja ütlesime, et 10 minuti pärast on festivalile minek :D

FESTIVAL

Läbi festivali olime erinevat värvi, ma alustasin rohelisena ja lõpetasin kirjuna, Andra alustas kollasena ja kuna talle roosa meeldis, siis lõpuks sai minu käest peotäie seda näkku :D

Peale festivali jalutasime veel lähedal olevasse Guelli parki, käisime seal sellistes kohtades, kuhu me esimene kord polnud sattunudki. Nägime palju mega ilusaid vaateid ka. Üli mõnus ja soe oli ja vahepeal ikka küsiti, et miks me üleni värvised oleme (metrooga koju tagasi sõites vaatsid kõik lapsed meid ka suurte silmadega).

Hai...

..rahast.

See park oleks mõnus koht piknikuks ka.

Lebo on ju nii päev otsa istuda.

Paistis kõrgelt mäe otsast.

Tagasi tulles nägime enda maja lähedal ühes aias ülimalt nunnusid kassipoegi :)

Kokkuvõttes oli väga lahe päev ja dušš oli ikka eriti mõnus asi, kui koju jõudsime. Enamuse värvi saime suure nühkimisega maha, mõned üksikud kohad on veel kergelt roosad.

Loodetavasti on teil ka juba varsti ilusad soojad ilmad. Olge tublid.

Kaia