On häid ja halvemaid uudiseid. Hea on see, et sain saatkonnast vastuse ja tuleb välja, et dokument peab kehtima ainult reisi ajal. Mul millegi pärast on ikka selline arusaam olnud, et mingi aeg peale reisimist peab pass ka veel kehtima. Aga kuna nii pole, siis pole meil kaartide kadumisega midagi hullu, raha laseme Emilianol välja võtta ja tagasi saame passidega. Ryanair tahab dokumentide numbreid õnneks alles Check in-i tehes ja seda me veel teinud pole (14 päeva enne saab seda alles teha).
Mitte nii tore on see, et kuna minu flaieritega pole viimasel aja vist eriti palju inimesi sööma läinud, siis nad otsustasid, et mind pole enam flaierijagajana vaja. See manager ütles seda mulle muidugi meilis ja päeva pealt, mis polnud just väga tore uudis mu rahakotile või peaks vist ütlema päikeseprillide toosile, sest rahakotti mul enam ju pole :D Nüüdseks oli see töö muidugi juba ka parajaks rutiiniks muutunud, mis mulle tähendab parajat piina (olen seda juba ennegi lühikest aega väga rutiinset tööd tehes avastanud, emme teab küll millest ma räägin :D). Tänu sellele ma polnud vist enam ka kõige agaram ja entusiastlikum töötaja ja kui Andra sõnu kasutada siis mõnikord lasin luuslangi. Rahalise seisu kohapealt on see küll kurb uudis, aga muidu oli täna täitsa tore töö asemel randa minna.
Andral oli kool alles neljast nii, et hommikul otsustasime siis randa minna, tuul oli päris kõva ja lained tänu sellele suured. Nägime isegi paari surfarit ja lainelaudureid. Päike on siin juba päris tugev ka, võtsime võib-olla poolteist tundi ja ma juba tunnen kuidas nägu õhetab, ei tea mis õhtul veel on.
Nii võib-olla ei saa aru, aga päris suured lained olid.
Eile käisime ka õhtupoole rannas ja niisama Badalonas jalutamas, sest Andral jäi tund ära ja mina hea sõbrana olin temaga kooli kaasa jalutan, et tal üksi liiga igav poleks.
Rannas
Apelsinipuid on siin palju.
Kõndisime pikast mäest üles ja väsisime ära.
Ilusad põõsad, muidu on siin palju jasmiine nii, et nende megahead lõhna on kõik tänavad täis.
Mingi imelik puu oli.
Eile õhtul polnud peaaegu üldse laineid.
Eile oli ka Sant Jordi päev, mida Eestis tähistati vist roosi ja raamatu päevana, aga mis on alguse saanud siit. Keeltekooli õpetaja rääkis meile esmaspäeval ka legendi, millest selline püha alguse on saanud. Nimelt elas siin Kataloonias kunagi draakon, kes sõi ära meeletuli palju loomi ja inimesi. Siis otsustasid inimsed iga päev ühe endi seast draakonile annetada. See isik valiti loosiga ja ühel päeval osutus selliks siinse kuninga tütar ehk printsess. Kui draakon oli just printsessi sööma hakkamas, ilmus aga välja rüütel ja lõi noa draakoni südamesse. Verest, mis draakonist välja purskas kasvas aga üks roos ja sellepärast kingivadki mehed armastatule sellel päeval ühe roosi. Naised kingivad aga meestele raamatu. Tänu sellele traditsioonile oli eile terve linn täis müügiputksid, kus müüdi roose ja raamatuid ning peaaegu igal naisel, kes vastu tuli oli ka roos käes.
Lisaks tavalistele roosidele müüdi näiteks ka selliseid.
Müügikohad
Nii, nii, millest ma siis veel kirjutanud pole. Keeltekoolis on üks mees, kes alguses tundus et on enda arust lahedalt riides käiv hipster, aga tegelikult paneb vist selga esimesi ette juhtuvaid riideid ja üks kord lihtsalt juhtusid sellised asjad kokku, iga korraga on ta stiil ka muutunud. Eelmine kord oli juba täitsa sportlane, aga vahepealsed etapid olid ikka päris kahtlased.
Linnas olen ma päris palju näinud väga korralikes ülikondades ärimehi jalgratastega sõitmas, selliseid kes Eestis selle pealegi elu sees ei tuleks. Aga siin on muidugi hea jalgratta süsteem ka, nimelt kohalikud saavad vist teha mingi kaardi. Ja siis on kohad kust selle kaardiga saab võtta linna jalgratta ja sõita kuhu vaja ning siis jalgratta samasugusesse kohta jätta. Need on seal kinni nii, et ainult kaardiga saab rattaid lahti teha ja selliseid kohti on päris tihedalt.
Kass on meil juba aru saanud, et kui mängida tahab siis tuleb minu või Andra voodi peale ja kui tahab rahulikult magada läheb Elisabethi juurde. Vahepeal läheb ta täitsa metskassiks ära kui mängib, hammustab ja kriimustab ja saab räigelt vihaseks. Ja kui meist jõud üle ei käi siis läheb paberkotti, mis tal põrandal mängimiseks on ja elab oma viha selle peal välja, sest see ju vastu ei kakle. Aga alati tuleb kohe tagasi, eks tal ole siin katusel üksi vist igav ka, ma arvan et isegi hiiri pole millega mängida. Kui Andra alguses seda kassi ei usaldanud siis nüüd on nad juba päris head sõbrad.
Metskass naabrite katusel, kus ta õige kodu vist on.
Praeguseks on vist kõik, loodetavasti on teil ka juba ilusad kevadised ilmad.
Kaia
No comments:
Post a Comment