Kogu see illusioon siinsetest toredatest ja fantastilistest inimestest varises kokku eile õhtul, kui Andra ja Elizabethi koolikaaslane otsustas neile noa selga lüüa ja nad üks päev enne tähtaega projektist välja visata. Nimelt oli neil vaja teha mingi raamat, mille jaoks neil kummalgi isegi vajalikku programmi pole ja siis nad olid ühe tüdrukuga ühes grupis, kes selle programmiga seda tegi. Nad pakkusid koguaeg oma abi ja tegid asju, mida oma arvutitega said ja see tüdruk oli täitsa nõus kõigega kuni eilse õhtuni, kui järsult alt ära hüppas ja keeldus nende nimesid tööle panemast. Nad vaidlesid temaga küll korralikult, aga ta jäi oma otsusele kindlaks, täis debiilsus ma leian. Õnneks said nad täna teada, et saavad sama asja eest hoopis lihtsama projekti teha.
Lisaks tundus meile, et Emiliano oli kohe solvunud kui meil Kadri ja Mann külas olid ja asjad majas natuke teistmoodi tõstetud olid, kuigi ise ta oli enne selle külaskäigu heaks kiitnud ja siin majas on ennegi inimestel külalisi olnud. Samuti arvas ta, et me kulutasime selle nädalaga poole rohkem vett kui tavaliselt terves kuus kulub, mis on võimatu, ja tahab meilt nüüd vist raha juurde, mida me maksta ei kavatse.
Me jõudsimegi siis järeldusele, et ka inimesed on siin vist mingites mõtetes Eestist päris erinevad, sest meie meelest on elementaarne, et kui keegi, midagi on lubanud siis nii asjad ka on. Siin see neil vist päris nii ei käi, vähemasti siis enam mitte kui asjad enda jaoks ebamugavaks muutuvad.
Positiivse poole pealt, aga on siin ka väga toredaid ja tähelepanelikke inimesi, nimelt kui me Carrefouris olevasse kommipoodi läksime siis üks sealne müüja märkas kohe, et ma olin juuksed maha lõiganud. Me oleme seal vist päris tihedad kliendid ka.
Lõpetuseks vaade meie kodukandile
Kaia
No comments:
Post a Comment