Palju parke ja läinud nad ongi

Tsau

Üleeile õhtul otsustasime, et peaks ikka katusel magamise ka ära proovima. Vedasimegi madratsid sinna ja niii, nii mõnus oli seal kuuvalgel ja mega vaatega magama jääda. Öösel käisid küll vahepeal sellised tuuleiilid, et isegi kass ronis teki alla kaissu, aga hommikul oli jälle nii hea päikesepaistes ärgata.

Õhtu

ja hommik

Kass oli madratsi küljes olevatest nööridest vaimustuses.

Kuna oli ilus ja soe ilm otsustasime hommikul randa minna, et Kadri ja Mann ka ikka päevitada saaksid. Lahe oli seal ja ujumas sai ka käidud, kuigi vesi oli veel jaheda poolne. Andral ja Kadril lõid mingid põhjamaalaste külmakartmatud jooned välja, sest nad suutsid seal vees ikka mõnusalt pika aja veeta. Ja suured lained meeldisid neile eriti.

Laineharjal

Peesitamas

Peale randa tulime kodust läbi, et Mann ja Kadri saaksid kohvrid kokku pakkida ja siis oleks öösel hea otse Barcelonast bussile minna. Kuna nad olid tulnud Eesti toiduga oli neil kohvris vaba ruumi nii, et saime natuke omi asju ka sinna mahutada ja Andra andis oma miljon jopet neile selga ka (hiljem selgus muidugi, et ega neil midagi kuskil ei kaalutudki, oleks võinud veel asju panna), sest meil läheb enda asjade hunnikuga tagasi saamine vist küll päris huvitavaks. Siis läksime Cervantese roosiaeda, jõudsime sinna täpselt eriti ilusa õhtuse päikesepaistelise ilmaga ja igasuguseid ilusaid ja lahedaid roose oli seal küll. See asus kesklinnast väljas ja kui ma sinna kõndisime saime eriti paljude tuututamiste ja pilkude osalisteks (2 blondi oli meil muidugi ka). Isegi üks tuletõrjeauto lasi möödudes sireeni, ei teagi kas neid võlusid blondid pead või Andra pluus :D Blondide kohta peab küll mainima, et neid siin absoluutselt pole ja kohe on nähe, kui hispaanlased ennast täiega heledamaks on salgutanud, aga ikka lõpuks helepruunid on. 

Edasi käisime veel Miro pargis ja Espana Industrial pargis. Mõlemad meeldisid meile kõigile.

Ilus taevas oli

Espana Industrial park

Draakoni sees olid liumäed

Andral on ikka hea kaart, kõik leiab üles

Miro park

Suutsin ikka Mannile ja Kadrile ka selgeks teha kui head šokolaadi saiad siin on.

Andra leidis maja, mis talle väga meeldis.

Mingi tuuletunnel oli tänaval.

Lõpuks jõudsime põhi vaatamisväärsuseni ehk purskkaevu showle. See oli ikka täpselt sama ilus ja lahe kui ennegi, ainult teistsuguse muusikaga ja Kadrile, kes oli ainuke, kes seda varem näinud polnud, meeldis ka. Esimene kord me läksime sinna varem nii, et oli valgem, aga nüüd oli täitsa pime ja selle võrra veel lahedam.

Vaade kõrgemalt

Kadri ja Mann ostsid paar sellist helendavat asja ka kaasa, mida siin igal pool müüakse. See on selline, et saad kummiga kõrgele õhku lasta ja siis tuleb keereldes ja helendades alla tagasi. Lisaks müüakse veel neid asju, et paned suhu ja siis teeb pinisevat häält, kuidas need, kes neid müüvad ise suudavad seda häält koguaeg kannatada ma ei kujuta ette.

Tänava mustkunstnikku nägime ka

Peale seda veetsime veel aega Barcelona baarides kuhu veel jõudnud polnud, sest buss läks neil alles 3.45. Käisime ühes Vietnami söögikohas, kus oli mega lahe sisekujundus ja head söögid ka.

Mann ja Kadri võtsid traditsioonilise riisipudingu magustoidu.

Ja mina oma ülekõige lemmiku, sooja šokolaadikoogi jäätisega, sangria kõrvale ja paremaks enam minna ei saagi.

Teises baaris nägime sellist elukat.

Lõpuks saatsime nad bussijaama ära ja kui seal istusime tuli üks eestlastest vanapaar, kes oli ka nädala Barcelonas olnud. Nad hakkasid kohe hirmsasti jutustama ja rääkisid terve reisi muljed meile ära, aga väga toredad olid ja hea oli võõraste suust eesti keelt kuulda üle pika aja. Nad arvasid, et Barcelona on päris kallis linn ja siis ma jõudsime järeldusele, et linnadevaheline transport on siin ka päris hull. Valenciasse, mis pole väga palju kaugemal kui Tallinn Tartust, edasi-tagasi sõitmine maksab näiteks 70 euri, mis võrreldes Eesti hindadega on ikka ulmeline. Seoses keelega arvasid Kadri ja Mann, et meil tuleb koju jõudes raskusi sellega, et me oleme nii hajunud omavahel eesti keeles avalikes kohtades igasuguse teksti ajamisega, mõtlemata üldse kes kõrval on ja mida me nendest räägime. Loodetavasti suudame Eestis mingisuguse filtri peale panna ikka.

Kokkuvõttes oli nii lahe, et Kadri ja Mann meil ikka külas said ära käia ja nad ise ütlesid ka, et lausa kahju oli tagasi minna. See nädal läks ikka megaruttu ja me tundsime ennast ka nagu turistid, jalad hakkasid eile õhtuks lausa otsast kukkuma.

Näeme juba kolme nädala pärast.

Kaia